Triin

Istun purskaevu ääres ning täidan oma kolmanda valvepäeva esimest rutiini. Joon kohvi ja suitsetan. Minu ees laiub massiivne ja aukartust äratav hoonete kompleks, mis algselt, 1941 aastal, ehitati sõjahaiglaks. Paar kümnendit hiljem sääti see ümber psühhiaatriakliinikuks. 

Vaimuhaiglale ebatüüpiliselt on aknad meil trellitamata. Patsiente turvavad põrumiskindlad klaasid, turvakaamerad, eriväljaoppega personal ning arstide teadmised meditsiinist. Eraldus-ja fikserimispalatite aknalauad on ehitatud kaldega põrandale. Varasemalt juhtus sageli, et haige ronis aknalauale ning hüppas sealt personalile selga, kui keegi sisenes. Enam seda ei juhtu.

Öö oli ränk. Magada sain paar tundi. Kella 3 ajal helistati.

”Hei! Kas sa saaksid esimesele tulla? Triinu seisund läheb kiiresti allamäge, arvan, et teda tuleks vaadata”

”Jajah, ikka, kohe tulen.”

Koperdan lifti ja soidan poolunes osakonda, otse eraldustuppa, haiget vaatama.

Eralduspalatites on ainult madrats. Mingi selline, mida ei saa löhkuda ega tükkideks kiskuda. Nendesse tubadesse paigutatakse haiged, kes ei suuda juhtida oma käitumist ega aru saada oma haigusest. Ohtlikud patsiendid siis.

"Hei, Triin, kukuu, vaata mulle otsa!"

Patsient lamab silmad kinni ega liiguta ennast. Panen käe talle õlale ning raputan kergelt.

"Kukuu! Vasta mulle palun! Kellega ma räägin täna? Kas sa oled Triin või Kurat?"

Selle peale avab silmad ja jääb mind põrnitsema. Mõistan, et tegemist on väliste jõududega ning inimene ei ole iseendaga kontaktis. Karjub sageli koridoris, piinleb valudes. Skisofreenia ägenedes asub Triinu sisse elama Kurat, kes põletab tõrvikutega tema jalgu ja siseelundeid. Hallutsinatoorne valu on sama tugev kui reaalse kahjustuskoldega valu. Tegelikult.

"Doktor, kas ma saaksin endale ühte suurt katelt paluda?"

"Milleks sa seda vajad?"
"Mind tuleb seal ära keeta. Doktor, kas siit majast oleks võimalik leida ühte hästi suurt katelt? Ma palun Teid, ma palun Teid."

Jään haiget suurte silmadega vahtima.

"Mis mõttes ära keeta? Suppi sinust teha?"
"Ei, lihtsalt ära keeta."
"Miks?"
"Kurat käseb."
"Karistab sind kuidagi?"
"Jah"

Patsient tõuseb aeglaselt püsti ja liigub akna juurde.

"Mida sa näed? On seal väljas keegi?"

"Jah. Kuuse otsas. Vaatab mind."
"Kes?"
"Ma ei tea."
"Kus sa oled praegu?"
"Põrgus."

Vaatan oma haiget. Kogu keha on tal turses ja sinine, haavandiline ja põletikuline. Näpistanud, löönud ja hammustanud ennast, üritanud korduvalt enda keelt läbi närida. Juuksed on peast välja kisutud, peanahk veritsev.

Triin on keeruline juhtum. Skisofreeniahaigete stressitaluvusvõime on madal. Pealtnäha lihtsad ja lahendatavad probleemid kulmineeruvad sageli hospitaliseerimisega. Nad on sageli sellise lihtsa ja otsese mõtlemisega. Usuvad, et kõik inimesed on ilusad ja head, usaldavad kergesti, on ausad ja vahetud. Seejärel saavad peksa.

Osa minu tööst on õpetada neid endid kaitsma, normaalse maailma normaalsete inimeste eest siis. Samas, kui normaalsest inimesest eksisteeriks veel mõni primitiivsem eluvorm, oleksin ma ilmselt töötu.