Jaanus

Tahtest olenematu ravi saatekirjaga on tulnud üks haige. 21a noormees. Kaasa antud paberite järgi kutsus ema talle politsei ja kiirabi, kuna poeg olnud kodus agressiivne, kägistanud teda, tõukanud, nüginud. Üldmeditsiini osakonnast oli ta esmalt koju tagasi saadetud, kuna ei tundunud haigena. Tund hiljem tehtud väljakutse kiirabile samast korterist. Seekord siis emale. Poeg olevat uuesti ägenenud ja vigastanud enda ema.

Istume minu kabinetis. Pikka kasvu, tugeva kehaehitusega noor mees. Istudes nõjatab pead veidi kuklasse ja piidleb mind poolsuletud silmalaugude vahelt. Selgitan talle olukorda, et oled tulnud sellise ja sellise saatekirjaga, ravivariandid on sellised ja sellised.... . Ta ei kuula mind. Ilmselgelt on tal on asjast oma arvamus ja ilmselgelt ei ühti see minu omaga.

"Mis kodus juhtus?"
"Mitte midagi."
"Miks kiirabi ja politsei kohale kutsuti?"
"Ei tea, ema kutsus, aga ema on haige."
"Mis haigus ema vaevab?"
"Närvid läbi."

Uurin poissi pikalt. Äkitselt tunnen, et süda hakkab kergelt kloppima ja käed värisema. Midagi tema juures on ääretult valesti. Kahvatu, näolihased liikumatud, miimikat ei ole. Esimese vestluse käigus psühhoosisümptomaatikat välja ei tule. Saadan ta välja, kirjutan kõik kuuldu-nähtu üles ning trükin kahe küsimärgiga paranoidse skisofreenia diagnoosi.

10 minutut hiljem istun haigla välikohvikus, joon kohvi ja suitsetan, Käed ikka värisevad. Helistan kümnendasse,  osakonnajuhatajale.

"Tsau. Kuule, mul on üks poiss esimesel, ma vist kardan teda. Kas sa saaksid ta endale võtta?"
"Tsauka. Ikka jah, vaatan voodikohad üle ja teen nädala teiseks pooleks ühe vabaks. On sul kõik hästi? Vajad sa midagi?"
" Ei, kõik ok, aitäh sulle."

Järgmise päeva õhtupoolikul istume uuesti minu kabinetis, vestlusest võtab osa ka patsiendi ema ning kõige suurem õhtuses valves olev meestöötaja. Istun oma laua taga, poiss ja ema teisel pool. Hoian närviliselt hädaabinuppu kahe käega enda põlvede juures. Ema jutust selgub, et poiss on olnud paranoiliselt psühhootiline viimased pool aastat. Korraldanud oma üürikorteris kaose, viinud selle kapitaalremonti vajavasse seisu. Häirinud naabreid, käitunud inimeste suhtes ähvardavalt ja agressiivselt, näinud ja kuulnud hirmutavaid meelepetteid, korduvad väljakutsed politseile, jnejne. Varasemalt olnud haiglaravil teistes maakondades, sealt põgenenud, ravimid omakäeliselt lõpetanud, haiguskriitikata.

"On see tõsi, mida ema räägib?"
"Ei."
"Miks ta sinu kohta valeandmeid avaldab?"
"Ei tea."

Jään vait ja mõtlen. Patsient on rahutu, niheleb toolil.

"Miks sind siia saadeti?"
"Ei mina tea, sa hoor! Keri perse!!"

Poisi kõne muutub valjuhäälseks, virutab jalad minu lauale, piidleb mind pilguga, mis tsiviilis oma ähvardava tooni poolest võiks halvata.

"Hei!! Võta oma jalad kohe praegu mu laualt ära!!"

Patsient tõmbab põlved hoovõtmiseks kõhu alla, et seejärel laud koos kogu kupatusega mulle kõhtu sõita. Kuidagi libiseb tugitoolist ning mu siseelundid jäävad kahjustamata. Poisi ema nutab. See ärritab patsienti silmnähtavalt ning edasi keskendubki temale.

"Kuradi hoor, sa kuradi sitane vitune hoor! Vitt oled! Vittude vitt! Käi putsi! Sa vittude puts!"

Poiss hakkab sülitama. Korduvalt ja korduvalt emale näkku, riietele, juustesse, seejärel tõuseb toolilt, astub sammu minu suunas, reflektoorselt lükkan ennast lauast eemale. Meestöötaja astub vahele ja haarab patsiendil käsivarrest. Patsient seisatab, vapub erutusest, nägu õhetab, vaevu püsib jalul.
Tõusen toolit, teatan, et vestlus on tänaseks lõppenud. Astun haigele lähemale ja jään talle otsa vaatama.

"Kui inimene käitub nagu hullumeelne, siis ta jõuab hullumajja. Saad sa sellest aru?"

Patsient tõstab mõlema käe keskmised sõrmed mulle näo ette, meestöötaja astub sinna vahele ning haige viiakse mu kabinetist sõimu ja vulgaarsuste saatel välja.´Ema nutab lohutamatult. Rahustan ta maha, vestleme veel pool tundi ning rahuldavas meeleolus ta lõpuks lahkub. Personal on samal ajal kokku leppinud, et mina liigun kuniks poisi lahkumiseni osakonnas ainult meessaatjaga. Naeratan. Ma alati naeratan, kui nad hoolitsevad mu eest.

"Teeme talle lorasepaami ja aripiprasooli otse musklisse, mõlemaid ampull. Kui keeldub, fikseerime ära ja tuleb sundtoiminguna."

Tunde hiljem suitsetan aias. Istun paadisillal haigla taga. Õö on, suurepärane ilm. Soe, igalt poolt tuleb lillelõhna, hästi vaikne. Mõtisklen päevaste sündmuste üle. Üritan uuesti kogeda ennist kabinetis toimunut. Diagnostiliselt ja ravi osalt on ääretult tähtis, mida mina tajun. Kas ta oli emotsiooni täis? Labiilne ja õõnes? Millest see juhindub? Mis teda kontrollib? Mis asi see oli, mida ma nägin?

Seal oli korralik emotsioon - viha, äng, jälestus ja kontrollimatu hirm. Hirm ja viha tekitavad impulsiivsust. Kui see areneb talumatuks, siis agressiivsust. Tema kartis kõike ja kõiki.

Lõpetan ekspertiisi enne hommikut.

"Patsiendil on kaks aastat ilmnenud sümptomeid, mis on iseloomulikud skisofreense protsessi prodromaalperioodile. Käesolevalt on selged viited algavale massiivsele psühhoosile."