Esmaspäeva hommik. Nädalavahetusel tuli kolm uut haiget. Üks korduv psühhogeenne krambitaja, üks ärasoperdatud raviga depressioonihaige ning üks traumajärgne distressisündroom. Nüüd istun haigla välikohvikus. No suitsetan tegelikult.
Väljas on 28 kraadi kuuma, oodata on maniakaalsete tulva minu osakonda. Mingil põhjusel kevadeti, suure kuumaga, nad ägenevad. Kes leiab endale Jumala ja kuulutab sellest valjuhäälselt, kes jooskeb hambuni relvastatult mööda ilma ringi, kes laamendab niisama ajuvabalt, kuidas keegi.
Osakonda sisenedes märkasin, et Karl istub üksinda koridoris ning on rahutu.
"Kuidas läheb?"
"Mitte kuidagi. Ma kardan, et sa vihkad mind."
"Mina?! Kust sellised mõtted?"
" Need tulevad jõuga pähe, eiei... need pannakse mulle pähe. Personal ka vihkab mind, vist soovivad mulle halba, vist isegi, et ma surnud oleksin."
"Kas sa elekterkrampravi võimalust oled kaalunud? Oleksid sa nüüd nõus?"
"Jah. Olen nõus. Miski muu mind enam ei aita."
"Väga hea. Teen vastavad korraldused ja räägime sellest homme pikemalt."
Vaimuhaigeid seob enamasti üks kindel ja muutumatu faktor. Nad on täiesti üksinda. Nendel inimestel on kunagi olnud perekonnad, lapsed, abikaasad. See kõik kaob. Psühoosihaigused on nagu ajuvähk, mis tükk tüki haaval sinu elu hävitab ja siis su endaga hauda viib. Skisofreeniahaigete suitsiidrisk ning õnnestunut enesetappude protsent on kõrge.
Kummaline küll, aga mulle meedib olla vaimuhaigla seinte vahel. Seal on kõik loogiline. Inimene on haige, tema mõtteid ja käitumist juhib haigus. Selge. Väljaspool maja on asjad ebaloogilised. Suhted lakkavad olemast kiiremini, kui mu kassi sitahais vannitoas. Inimese sõna ei maksa tuhkagi. Annan sõna, võtan sõna, valetan, varastan, vahet pole. Eksisteerib lakkamatu karistamatuse tunne, vääritu ja silmakirjalik mentaliteet.
Hullumajas on aus mäng. Kokkulepped kehtivad, sõna loeb, sa ise loed. Kõik peab olema aus, sest eesmärk on tuua inimene tagasi sinna, kus ta tajub seda reaalsust, kus ülejäänud populatsioon asub. Ääretult irooniline.
