Toomas

Hommik algas hästi. Kolmest elekterkrampravihaigest kõik kolm said ilusa krambihoo, kenasti üle kolmekümne sekundi. Ärkasid probleemideta, keegi maosisu kopsudesse ei aspireerinud. Loodetavasti on osakonnas ka kõik kontrolli all.

Keeran autoraadiot valjemaks ja rüüpan kohvi. Mulle meeldib see lühike sõit keskhaiglast tagasi hullumajja. Hea võimalus korrastada mõtteid ja parklas veel suitsetada.

Isoleerimispalatis on rahutu mees. Hea, et seal kaamerad on, telepilt on ka rahuldava kvaliteediga. Patsient olevat öösel ärkvel olnud. Kõnnib nüüd närviliselt edasi-tagasi seal kaheksa ruutmeetrises ruumis. Tõstab magamiseks mõeldud matti ühest kohast teise, vahepeal kolgib rusikatega uksele, vahepeal istub hetkeks. Enamasti suudab vaid käpuli või roomates liikuda. Mähkmeid tal pole, sest viimase aja sündmuste foonil sai otsustatud, et need pole antud juhul mõttekad.

-„Kas ta söönud-joonud on?“
-„Jah, terve kausitäie putru ja mitu klaasi mahla“
-„Miks ta paljas on?“
-„Patsient onaneeris veerand tundi tagasi“
-„Selge. Mis rõhud ja pulsid olid?“
-„135/90 mmHg, frekvents 98x’“
-„Selge. Hea.“

Vaatan oma haiget ja uurin tema ravilehte. Saadaks ta intensiivi? Las panevad narkoosi käima? Vaatamata diasepaami küllastusravile ning suhteliselt tugevatoimelistele uinutitele ei ole inimene viis ööpäeva silmatäitki maganud. Tuleb meelde, et enne bensode avastamist surid alkoholdeliiriumid nagu kärbsed. Krambid-kooma-surm. Suht pask värk.

-„Tere Toomas. Mis täna uut?
-„......“
-“Toomas, kukuu! Kuidas sul läheb?“
-„...... “
-„sa oled põranda täis kusenud ja teki sinna sisse visanud“
-„oi perseeeee, oi perseee“
-„Kas sul on midagi vaja? Tahad midagi küsida? Saab sind aidata?“
-„oi perkeleee..“
-„ok. Teeme talle uue EKG, ootan analüüside vastused ja siis otsustan edasise ravi osas.“

Täiendavateks küsimusteks haige käest pole hetkel vajadust. Märgin decursusesse „patsient jätkuvalt desorienteeritud. Käitumises viiteid paranoilistele luulumõtetele ja
kuulmishallutsinatsioonidele. Haige ei ole võimeline verbaalset kontakti võtma. jne... „

-„Teate mis! Paneme ta fiksi. Parem käsi, vasak jalg. Kui ringi roomata ei saa, siis ehk jääb magama“

Patsienti personali poolt fikseerimislauale lohistades jääb kõlama „oi Jumal, oi Jumal!“. Jõuan enne ruumist lahkumist veel selgel häälel öelda, et sa sured, kui magama ei jää.

Jumalat ei ole seal, kus ma töötan. Pole olnud, ei ole, ega tule. Kui maailmas oleks rohkem armastust, ei sõidaks elu inimestest üle ega suruks neid nii alandaval moel põlvili.

Annika

Today at 7:41 PM

Kell on 08.45. Suitsetan tagumise ukse ees päeva esimest sigaretti. Väljas on ikka veel pime. Taevast sajab alla jumal teab mida, igatahes on külm. Vaatan korra üle parema õla viimase korruse aknaid. Tuled põlevad, maja tundub vaikne olevat. Öösel olevat ka rahulik olnud. Kontrollin üle, kas võtmed on ikka taskus, seejärel kustutan koni ning lähen üles.

Sisenen osakonda suhteliselt heatujuliselt ja puhanult, öösel sain hästi magada. Koridoriuksest minu kabinetini on ehk 50 meetrit. Uuh.. mõnus vaikus on täna, samal ajal oma toa ust lahti keerates. Käivitan arvuti, viskan käekoti uurimisvoodile ja võtan suuna mööda koridori personaliruumidesse.

-„Mida vittu sa siia tegema tulid?!“, pasandama ja kusema ??!!, miks mind mürgitatakse??!!, elu on pasane ilma selletagi!!, vasta mulle, miks te mind mürgitate??!“
-„Hommikust Annika! Kas täna on jälle paha olla? Ja palun võta päikeseprillid eest“
Patsient noogutab ning hakkab nutma. Ilma pisarateta ja valjuhäälselt. Rahustan teda hetke, valetan, et hetkel pole rohkem aega ning astun õdede tuppa.

-„Hommikust!“. „Kas ta on jälle terve hommiku lärmanud?“
Kerge muigega noogutatakse mulle vastu.
-„Kuidas teile tundub, kas hakkab jälle kerima?“
Uuesti noogutavad.
„Kurat võtaks!“ mõtlen endamisi. „Miks kuradi pärast see lugu ravile ei allu!“. Vaatan tahvlilt üle viimati tehtud haloperidooli depoosüstide kogused ning otsustan, et tuleb veel annust tõsta.
-„Kutsuge seitsmendalt mehed! Läheb sundtoiminguna uuesti Serenase, lorasepaam ja midasolaam.“

Ma vihkan tahtevastaseid protseduure, see on haigele alati traumeeriv.

Lähen koridori ja jalutan Annika tema palatisse. Seal valitseb suur segadus. Põrand on täis ajakirjadest rebitud paberitükke, riided vedelevad maas, laual on arusaamatu sisuga kirjutised. Julgustan teda uuesti võtmaks päikeseprille eest, kuid ta keeldub endiselt.
Öösiti käivad Annika toas meespolitseinikud koos koertega, kes pannakse ukse ette valvama ajal, mil nad ise naist vägistavad. Patsienti vaevavad nägemis -ja kuulmismeelepetted on sedavõrd aktuaalsed, et ilma rahustavate –ning antipsühhootiliste ravimiteta oleks ta püsivas paranoilises afktiseisundis.

Kella 10 ajal, viie medvenna kinnihoidmisel, kõrvulõikava kisa ja vandumise saatel, saavad süsted tehtud. Patsient uinub ligikaudu neljaks tunniks. Istun esimese tunnikese tema voodi kõrval, loen midagi, kuulan tema hingamist. Meil pole ju kardiomonitori. Tuleb ise sõrme pulsil hoida. Hirmus väsinuna tunnen ennast äkitselt. Varsti saab sööma. Enne lähen ja teen suitsu.