Toomas

Hommik algas hästi. Kolmest elekterkrampravihaigest kõik kolm said ilusa krambihoo, kenasti üle kolmekümne sekundi. Ärkasid probleemideta, keegi maosisu kopsudesse ei aspireerinud. Loodetavasti on osakonnas ka kõik kontrolli all.

Keeran autoraadiot valjemaks ja rüüpan kohvi. Mulle meeldib see lühike sõit keskhaiglast tagasi hullumajja. Hea võimalus korrastada mõtteid ja parklas veel suitsetada.

Isoleerimispalatis on rahutu mees. Hea, et seal kaamerad on, telepilt on ka rahuldava kvaliteediga. Patsient olevat öösel ärkvel olnud. Kõnnib nüüd närviliselt edasi-tagasi seal kaheksa ruutmeetrises ruumis. Tõstab magamiseks mõeldud matti ühest kohast teise, vahepeal kolgib rusikatega uksele, vahepeal istub hetkeks. Enamasti suudab vaid käpuli või roomates liikuda. Mähkmeid tal pole, sest viimase aja sündmuste foonil sai otsustatud, et need pole antud juhul mõttekad.

-„Kas ta söönud-joonud on?“
-„Jah, terve kausitäie putru ja mitu klaasi mahla“
-„Miks ta paljas on?“
-„Patsient onaneeris veerand tundi tagasi“
-„Selge. Mis rõhud ja pulsid olid?“
-„135/90 mmHg, frekvents 98x’“
-„Selge. Hea.“

Vaatan oma haiget ja uurin tema ravilehte. Saadaks ta intensiivi? Las panevad narkoosi käima? Vaatamata diasepaami küllastusravile ning suhteliselt tugevatoimelistele uinutitele ei ole inimene viis ööpäeva silmatäitki maganud. Tuleb meelde, et enne bensode avastamist surid alkoholdeliiriumid nagu kärbsed. Krambid-kooma-surm. Suht pask värk.

-„Tere Toomas. Mis täna uut?
-„......“
-“Toomas, kukuu! Kuidas sul läheb?“
-„...... “
-„sa oled põranda täis kusenud ja teki sinna sisse visanud“
-„oi perseeeee, oi perseee“
-„Kas sul on midagi vaja? Tahad midagi küsida? Saab sind aidata?“
-„oi perkeleee..“
-„ok. Teeme talle uue EKG, ootan analüüside vastused ja siis otsustan edasise ravi osas.“

Täiendavateks küsimusteks haige käest pole hetkel vajadust. Märgin decursusesse „patsient jätkuvalt desorienteeritud. Käitumises viiteid paranoilistele luulumõtetele ja
kuulmishallutsinatsioonidele. Haige ei ole võimeline verbaalset kontakti võtma. jne... „

-„Teate mis! Paneme ta fiksi. Parem käsi, vasak jalg. Kui ringi roomata ei saa, siis ehk jääb magama“

Patsienti personali poolt fikseerimislauale lohistades jääb kõlama „oi Jumal, oi Jumal!“. Jõuan enne ruumist lahkumist veel selgel häälel öelda, et sa sured, kui magama ei jää.

Jumalat ei ole seal, kus ma töötan. Pole olnud, ei ole, ega tule. Kui maailmas oleks rohkem armastust, ei sõidaks elu inimestest üle ega suruks neid nii alandaval moel põlvili.