Triin

Istun purskaevu ääres ning täidan oma kolmanda valvepäeva esimest rutiini. Joon kohvi ja suitsetan. Minu ees laiub massiivne ja aukartust äratav hoonete kompleks, mis algselt, 1941 aastal, ehitati sõjahaiglaks. Paar kümnendit hiljem sääti see ümber psühhiaatriakliinikuks. 

Vaimuhaiglale ebatüüpiliselt on aknad meil trellitamata. Patsiente turvavad põrumiskindlad klaasid, turvakaamerad, eriväljaoppega personal ning arstide teadmised meditsiinist. Eraldus-ja fikserimispalatite aknalauad on ehitatud kaldega põrandale. Varasemalt juhtus sageli, et haige ronis aknalauale ning hüppas sealt personalile selga, kui keegi sisenes. Enam seda ei juhtu.

Öö oli ränk. Magada sain paar tundi. Kella 3 ajal helistati.

”Hei! Kas sa saaksid esimesele tulla? Triinu seisund läheb kiiresti allamäge, arvan, et teda tuleks vaadata”

”Jajah, ikka, kohe tulen.”

Koperdan lifti ja soidan poolunes osakonda, otse eraldustuppa, haiget vaatama.

Eralduspalatites on ainult madrats. Mingi selline, mida ei saa löhkuda ega tükkideks kiskuda. Nendesse tubadesse paigutatakse haiged, kes ei suuda juhtida oma käitumist ega aru saada oma haigusest. Ohtlikud patsiendid siis.

"Hei, Triin, kukuu, vaata mulle otsa!"

Patsient lamab silmad kinni ega liiguta ennast. Panen käe talle õlale ning raputan kergelt.

"Kukuu! Vasta mulle palun! Kellega ma räägin täna? Kas sa oled Triin või Kurat?"

Selle peale avab silmad ja jääb mind põrnitsema. Mõistan, et tegemist on väliste jõududega ning inimene ei ole iseendaga kontaktis. Karjub sageli koridoris, piinleb valudes. Skisofreenia ägenedes asub Triinu sisse elama Kurat, kes põletab tõrvikutega tema jalgu ja siseelundeid. Hallutsinatoorne valu on sama tugev kui reaalse kahjustuskoldega valu. Tegelikult.

"Doktor, kas ma saaksin endale ühte suurt katelt paluda?"

"Milleks sa seda vajad?"
"Mind tuleb seal ära keeta. Doktor, kas siit majast oleks võimalik leida ühte hästi suurt katelt? Ma palun Teid, ma palun Teid."

Jään haiget suurte silmadega vahtima.

"Mis mõttes ära keeta? Suppi sinust teha?"
"Ei, lihtsalt ära keeta."
"Miks?"
"Kurat käseb."
"Karistab sind kuidagi?"
"Jah"

Patsient tõuseb aeglaselt püsti ja liigub akna juurde.

"Mida sa näed? On seal väljas keegi?"

"Jah. Kuuse otsas. Vaatab mind."
"Kes?"
"Ma ei tea."
"Kus sa oled praegu?"
"Põrgus."

Vaatan oma haiget. Kogu keha on tal turses ja sinine, haavandiline ja põletikuline. Näpistanud, löönud ja hammustanud ennast, üritanud korduvalt enda keelt läbi närida. Juuksed on peast välja kisutud, peanahk veritsev.

Triin on keeruline juhtum. Skisofreeniahaigete stressitaluvusvõime on madal. Pealtnäha lihtsad ja lahendatavad probleemid kulmineeruvad sageli hospitaliseerimisega. Nad on sageli sellise lihtsa ja otsese mõtlemisega. Usuvad, et kõik inimesed on ilusad ja head, usaldavad kergesti, on ausad ja vahetud. Seejärel saavad peksa.

Osa minu tööst on õpetada neid endid kaitsma, normaalse maailma normaalsete inimeste eest siis. Samas, kui normaalsest inimesest eksisteeriks veel mõni primitiivsem eluvorm, oleksin ma ilmselt töötu.

Jaanus

Tahtest olenematu ravi saatekirjaga on tulnud üks haige. 21a noormees. Kaasa antud paberite järgi kutsus ema talle politsei ja kiirabi, kuna poeg olnud kodus agressiivne, kägistanud teda, tõukanud, nüginud. Üldmeditsiini osakonnast oli ta esmalt koju tagasi saadetud, kuna ei tundunud haigena. Tund hiljem tehtud väljakutse kiirabile samast korterist. Seekord siis emale. Poeg olevat uuesti ägenenud ja vigastanud enda ema.

Istume minu kabinetis. Pikka kasvu, tugeva kehaehitusega noor mees. Istudes nõjatab pead veidi kuklasse ja piidleb mind poolsuletud silmalaugude vahelt. Selgitan talle olukorda, et oled tulnud sellise ja sellise saatekirjaga, ravivariandid on sellised ja sellised.... . Ta ei kuula mind. Ilmselgelt on tal on asjast oma arvamus ja ilmselgelt ei ühti see minu omaga.

"Mis kodus juhtus?"
"Mitte midagi."
"Miks kiirabi ja politsei kohale kutsuti?"
"Ei tea, ema kutsus, aga ema on haige."
"Mis haigus ema vaevab?"
"Närvid läbi."

Uurin poissi pikalt. Äkitselt tunnen, et süda hakkab kergelt kloppima ja käed värisema. Midagi tema juures on ääretult valesti. Kahvatu, näolihased liikumatud, miimikat ei ole. Esimese vestluse käigus psühhoosisümptomaatikat välja ei tule. Saadan ta välja, kirjutan kõik kuuldu-nähtu üles ning trükin kahe küsimärgiga paranoidse skisofreenia diagnoosi.

10 minutut hiljem istun haigla välikohvikus, joon kohvi ja suitsetan, Käed ikka värisevad. Helistan kümnendasse,  osakonnajuhatajale.

"Tsau. Kuule, mul on üks poiss esimesel, ma vist kardan teda. Kas sa saaksid ta endale võtta?"
"Tsauka. Ikka jah, vaatan voodikohad üle ja teen nädala teiseks pooleks ühe vabaks. On sul kõik hästi? Vajad sa midagi?"
" Ei, kõik ok, aitäh sulle."

Järgmise päeva õhtupoolikul istume uuesti minu kabinetis, vestlusest võtab osa ka patsiendi ema ning kõige suurem õhtuses valves olev meestöötaja. Istun oma laua taga, poiss ja ema teisel pool. Hoian närviliselt hädaabinuppu kahe käega enda põlvede juures. Ema jutust selgub, et poiss on olnud paranoiliselt psühhootiline viimased pool aastat. Korraldanud oma üürikorteris kaose, viinud selle kapitaalremonti vajavasse seisu. Häirinud naabreid, käitunud inimeste suhtes ähvardavalt ja agressiivselt, näinud ja kuulnud hirmutavaid meelepetteid, korduvad väljakutsed politseile, jnejne. Varasemalt olnud haiglaravil teistes maakondades, sealt põgenenud, ravimid omakäeliselt lõpetanud, haiguskriitikata.

"On see tõsi, mida ema räägib?"
"Ei."
"Miks ta sinu kohta valeandmeid avaldab?"
"Ei tea."

Jään vait ja mõtlen. Patsient on rahutu, niheleb toolil.

"Miks sind siia saadeti?"
"Ei mina tea, sa hoor! Keri perse!!"

Poisi kõne muutub valjuhäälseks, virutab jalad minu lauale, piidleb mind pilguga, mis tsiviilis oma ähvardava tooni poolest võiks halvata.

"Hei!! Võta oma jalad kohe praegu mu laualt ära!!"

Patsient tõmbab põlved hoovõtmiseks kõhu alla, et seejärel laud koos kogu kupatusega mulle kõhtu sõita. Kuidagi libiseb tugitoolist ning mu siseelundid jäävad kahjustamata. Poisi ema nutab. See ärritab patsienti silmnähtavalt ning edasi keskendubki temale.

"Kuradi hoor, sa kuradi sitane vitune hoor! Vitt oled! Vittude vitt! Käi putsi! Sa vittude puts!"

Poiss hakkab sülitama. Korduvalt ja korduvalt emale näkku, riietele, juustesse, seejärel tõuseb toolilt, astub sammu minu suunas, reflektoorselt lükkan ennast lauast eemale. Meestöötaja astub vahele ja haarab patsiendil käsivarrest. Patsient seisatab, vapub erutusest, nägu õhetab, vaevu püsib jalul.
Tõusen toolit, teatan, et vestlus on tänaseks lõppenud. Astun haigele lähemale ja jään talle otsa vaatama.

"Kui inimene käitub nagu hullumeelne, siis ta jõuab hullumajja. Saad sa sellest aru?"

Patsient tõstab mõlema käe keskmised sõrmed mulle näo ette, meestöötaja astub sinna vahele ning haige viiakse mu kabinetist sõimu ja vulgaarsuste saatel välja.´Ema nutab lohutamatult. Rahustan ta maha, vestleme veel pool tundi ning rahuldavas meeleolus ta lõpuks lahkub. Personal on samal ajal kokku leppinud, et mina liigun kuniks poisi lahkumiseni osakonnas ainult meessaatjaga. Naeratan. Ma alati naeratan, kui nad hoolitsevad mu eest.

"Teeme talle lorasepaami ja aripiprasooli otse musklisse, mõlemaid ampull. Kui keeldub, fikseerime ära ja tuleb sundtoiminguna."

Tunde hiljem suitsetan aias. Istun paadisillal haigla taga. Õö on, suurepärane ilm. Soe, igalt poolt tuleb lillelõhna, hästi vaikne. Mõtisklen päevaste sündmuste üle. Üritan uuesti kogeda ennist kabinetis toimunut. Diagnostiliselt ja ravi osalt on ääretult tähtis, mida mina tajun. Kas ta oli emotsiooni täis? Labiilne ja õõnes? Millest see juhindub? Mis teda kontrollib? Mis asi see oli, mida ma nägin?

Seal oli korralik emotsioon - viha, äng, jälestus ja kontrollimatu hirm. Hirm ja viha tekitavad impulsiivsust. Kui see areneb talumatuks, siis agressiivsust. Tema kartis kõike ja kõiki.

Lõpetan ekspertiisi enne hommikut.

"Patsiendil on kaks aastat ilmnenud sümptomeid, mis on iseloomulikud skisofreense protsessi prodromaalperioodile. Käesolevalt on selged viited algavale massiivsele psühhoosile."

Karl

Esmaspäeva hommik. Nädalavahetusel tuli kolm uut haiget. Üks korduv psühhogeenne krambitaja, üks ärasoperdatud raviga depressioonihaige ning üks traumajärgne distressisündroom. Nüüd istun haigla välikohvikus. No suitsetan tegelikult.

Väljas on 28 kraadi kuuma, oodata on maniakaalsete tulva minu osakonda. Mingil põhjusel kevadeti, suure kuumaga, nad ägenevad. Kes leiab endale Jumala ja kuulutab sellest valjuhäälselt, kes jooskeb hambuni relvastatult mööda ilma ringi, kes laamendab niisama ajuvabalt, kuidas keegi.

Osakonda sisenedes märkasin, et Karl istub üksinda koridoris ning on rahutu.

"Kuidas läheb?"
"Mitte kuidagi. Ma kardan, et sa vihkad mind."
"Mina?! Kust sellised mõtted?"
" Need tulevad jõuga pähe, eiei... need pannakse mulle pähe. Personal ka vihkab mind, vist soovivad mulle halba, vist isegi, et ma surnud oleksin."
"Kas sa elekterkrampravi võimalust oled kaalunud? Oleksid sa nüüd nõus?"
"Jah. Olen nõus. Miski muu mind enam ei aita."
"Väga hea. Teen vastavad korraldused ja räägime sellest homme pikemalt."

Vaimuhaigeid seob enamasti üks kindel ja muutumatu faktor. Nad on täiesti üksinda. Nendel inimestel on kunagi olnud perekonnad, lapsed, abikaasad. See kõik kaob. Psühoosihaigused on nagu ajuvähk, mis tükk tüki haaval sinu elu hävitab ja siis su endaga hauda viib. Skisofreeniahaigete suitsiidrisk ning õnnestunut enesetappude protsent on kõrge.

Kummaline küll, aga mulle meedib olla vaimuhaigla seinte vahel. Seal on kõik loogiline. Inimene on haige, tema mõtteid ja käitumist juhib haigus. Selge. Väljaspool maja on asjad ebaloogilised. Suhted lakkavad olemast kiiremini, kui mu kassi sitahais vannitoas. Inimese sõna ei maksa tuhkagi. Annan sõna, võtan sõna, valetan, varastan, vahet pole. Eksisteerib lakkamatu karistamatuse tunne, vääritu ja silmakirjalik mentaliteet.

Hullumajas on aus mäng. Kokkulepped kehtivad, sõna loeb, sa ise loed. Kõik peab olema aus, sest eesmärk on tuua inimene tagasi sinna, kus ta tajub seda reaalsust, kus ülejäänud populatsioon asub. Ääretult irooniline.

Toomas

Hommik algas hästi. Kolmest elekterkrampravihaigest kõik kolm said ilusa krambihoo, kenasti üle kolmekümne sekundi. Ärkasid probleemideta, keegi maosisu kopsudesse ei aspireerinud. Loodetavasti on osakonnas ka kõik kontrolli all.

Keeran autoraadiot valjemaks ja rüüpan kohvi. Mulle meeldib see lühike sõit keskhaiglast tagasi hullumajja. Hea võimalus korrastada mõtteid ja parklas veel suitsetada.

Isoleerimispalatis on rahutu mees. Hea, et seal kaamerad on, telepilt on ka rahuldava kvaliteediga. Patsient olevat öösel ärkvel olnud. Kõnnib nüüd närviliselt edasi-tagasi seal kaheksa ruutmeetrises ruumis. Tõstab magamiseks mõeldud matti ühest kohast teise, vahepeal kolgib rusikatega uksele, vahepeal istub hetkeks. Enamasti suudab vaid käpuli või roomates liikuda. Mähkmeid tal pole, sest viimase aja sündmuste foonil sai otsustatud, et need pole antud juhul mõttekad.

-„Kas ta söönud-joonud on?“
-„Jah, terve kausitäie putru ja mitu klaasi mahla“
-„Miks ta paljas on?“
-„Patsient onaneeris veerand tundi tagasi“
-„Selge. Mis rõhud ja pulsid olid?“
-„135/90 mmHg, frekvents 98x’“
-„Selge. Hea.“

Vaatan oma haiget ja uurin tema ravilehte. Saadaks ta intensiivi? Las panevad narkoosi käima? Vaatamata diasepaami küllastusravile ning suhteliselt tugevatoimelistele uinutitele ei ole inimene viis ööpäeva silmatäitki maganud. Tuleb meelde, et enne bensode avastamist surid alkoholdeliiriumid nagu kärbsed. Krambid-kooma-surm. Suht pask värk.

-„Tere Toomas. Mis täna uut?
-„......“
-“Toomas, kukuu! Kuidas sul läheb?“
-„...... “
-„sa oled põranda täis kusenud ja teki sinna sisse visanud“
-„oi perseeeee, oi perseee“
-„Kas sul on midagi vaja? Tahad midagi küsida? Saab sind aidata?“
-„oi perkeleee..“
-„ok. Teeme talle uue EKG, ootan analüüside vastused ja siis otsustan edasise ravi osas.“

Täiendavateks küsimusteks haige käest pole hetkel vajadust. Märgin decursusesse „patsient jätkuvalt desorienteeritud. Käitumises viiteid paranoilistele luulumõtetele ja
kuulmishallutsinatsioonidele. Haige ei ole võimeline verbaalset kontakti võtma. jne... „

-„Teate mis! Paneme ta fiksi. Parem käsi, vasak jalg. Kui ringi roomata ei saa, siis ehk jääb magama“

Patsienti personali poolt fikseerimislauale lohistades jääb kõlama „oi Jumal, oi Jumal!“. Jõuan enne ruumist lahkumist veel selgel häälel öelda, et sa sured, kui magama ei jää.

Jumalat ei ole seal, kus ma töötan. Pole olnud, ei ole, ega tule. Kui maailmas oleks rohkem armastust, ei sõidaks elu inimestest üle ega suruks neid nii alandaval moel põlvili.

Annika

Today at 7:41 PM

Kell on 08.45. Suitsetan tagumise ukse ees päeva esimest sigaretti. Väljas on ikka veel pime. Taevast sajab alla jumal teab mida, igatahes on külm. Vaatan korra üle parema õla viimase korruse aknaid. Tuled põlevad, maja tundub vaikne olevat. Öösel olevat ka rahulik olnud. Kontrollin üle, kas võtmed on ikka taskus, seejärel kustutan koni ning lähen üles.

Sisenen osakonda suhteliselt heatujuliselt ja puhanult, öösel sain hästi magada. Koridoriuksest minu kabinetini on ehk 50 meetrit. Uuh.. mõnus vaikus on täna, samal ajal oma toa ust lahti keerates. Käivitan arvuti, viskan käekoti uurimisvoodile ja võtan suuna mööda koridori personaliruumidesse.

-„Mida vittu sa siia tegema tulid?!“, pasandama ja kusema ??!!, miks mind mürgitatakse??!!, elu on pasane ilma selletagi!!, vasta mulle, miks te mind mürgitate??!“
-„Hommikust Annika! Kas täna on jälle paha olla? Ja palun võta päikeseprillid eest“
Patsient noogutab ning hakkab nutma. Ilma pisarateta ja valjuhäälselt. Rahustan teda hetke, valetan, et hetkel pole rohkem aega ning astun õdede tuppa.

-„Hommikust!“. „Kas ta on jälle terve hommiku lärmanud?“
Kerge muigega noogutatakse mulle vastu.
-„Kuidas teile tundub, kas hakkab jälle kerima?“
Uuesti noogutavad.
„Kurat võtaks!“ mõtlen endamisi. „Miks kuradi pärast see lugu ravile ei allu!“. Vaatan tahvlilt üle viimati tehtud haloperidooli depoosüstide kogused ning otsustan, et tuleb veel annust tõsta.
-„Kutsuge seitsmendalt mehed! Läheb sundtoiminguna uuesti Serenase, lorasepaam ja midasolaam.“

Ma vihkan tahtevastaseid protseduure, see on haigele alati traumeeriv.

Lähen koridori ja jalutan Annika tema palatisse. Seal valitseb suur segadus. Põrand on täis ajakirjadest rebitud paberitükke, riided vedelevad maas, laual on arusaamatu sisuga kirjutised. Julgustan teda uuesti võtmaks päikeseprille eest, kuid ta keeldub endiselt.
Öösiti käivad Annika toas meespolitseinikud koos koertega, kes pannakse ukse ette valvama ajal, mil nad ise naist vägistavad. Patsienti vaevavad nägemis -ja kuulmismeelepetted on sedavõrd aktuaalsed, et ilma rahustavate –ning antipsühhootiliste ravimiteta oleks ta püsivas paranoilises afktiseisundis.

Kella 10 ajal, viie medvenna kinnihoidmisel, kõrvulõikava kisa ja vandumise saatel, saavad süsted tehtud. Patsient uinub ligikaudu neljaks tunniks. Istun esimese tunnikese tema voodi kõrval, loen midagi, kuulan tema hingamist. Meil pole ju kardiomonitori. Tuleb ise sõrme pulsil hoida. Hirmus väsinuna tunnen ennast äkitselt. Varsti saab sööma. Enne lähen ja teen suitsu.